Saapapael

28/12/2025

bodypride kummist paelad on kvaliteetsed ja lihtsalt paigaldatavad paelad, mis sobivad erinevatele jalanõudele erinevate tegevuste tegemiseks.
Saadaval on nii ümarad helkuritega kui ka lapikud.

Leia endale sobivad bodypride paelad 👇

23/12/2025

29/09/2025

Kui Lühikõrv silmad avas, vaatasid talle vastu sügavmustad punnis konnasilmad. Kuna neid polnud ainult üks paar, vaid sadu, hüppas jänes ehmunult püsti.
“Mis sää siis on?”
“Allvoolu konnade saar,” ütlesid konnad kumisevalt kooris.
“Äää,” ehmus taas jänes.
“Mis juhtus?” tõusis Lühikõrva kõrval istukile Libaahm.
“Püha vesi kandis teid koos puidupilbastega meie kaldale,” vastasid konnad.
“Äi, nüüd määnub! Me kukksimä kosest alla,” ütles Lühikõrv ja hakkas oma karvu veest tühjaks pigistama.

“Ooo, mesi!” ütles Karuott, kui ta istukile tõusis ja konnade lainetavat kollast enda ümber nägi.
“Päh, pole sää miski mesi!” pahandas jänes. “Käs täie olete käpibaarade sõbrad?” pöördus ta konnade poole.
“Jaa!” vastasid nood kooris. “Kapibaarad on meie vanad liitlased! Nad kaitsevad meid ülesvoolu konnade eest.”
“Äh? Vähet pole… hoopis, pälun olge nii lahked ja ändke meile rohtu, et rävida viiruste sünnitatud häigus.”
“Selleks peate te tõestama oma pühadust!” kumises saar.
“Äh?”
“Pühamäe otsas saare keskel tooge ohvriks üks enda püütud kala ja siis me pakume teile püharohtu!”
“Täitsa hullud,” pomises Lühikõrv, aga seadis sammud kalda poole.

Lühikõrv ja Libaahm proovisid igal võimalikul viisil kala püüda: hüppasid mõnele otsa (see polnud nende lemmik, kuna kasukas sai märjaks); viskasid pilliroost tehtud kalaõnge, mille otsa sidusid ussikesed; proovisid kalasid magusa jutuga meelitada ja lõppeks viskasid neid kividega, kui kannatus lõppema hakkas, aga ka see ei toonud tulemusi.

“Kus sä Ott päälegi on?” küsis Lühikõrv. “Karud jü püüaväd kälasid.”
Mõnekümne meetri kaugusel istus rannas kivi otsas Ott, kellel oli puidupilbas käes.
“Häi, mis sä teed siin? Äita meil käla püüda!”
“Kala,” ütles Ott ja sirutas puidust pilpa enda ette.
“Äi, püüda järves käla… Ott, sä osutud lõppäks kasulikuks,” ütles Lühikõrv, kui taipas, et Ott oli puidust lõiganud välja kala kuju.
“Läki!” ütles jänes.

Nad ronisid mäe otsa, mis oli nende jaoks rohkem madal küngas, kuid võttis konnadel tavaliselt terve päeva teekonna, mistõttu viimased jäid ka sel korral alt vaatama, kuidas külalised üleval kala altarile panevad ning annavad ta üle konnade jumalale.
“Kas jumal kõnetas teid?” küsisid konnad, kui nad alla tagasi jõudsid.
“Jumal… ja, ta tänas meid ja lubas meile lõpututes kogustes mett,” ütles unistava pilguga Ott.
“Äi! Mittä mett ei lubänud ta, vaid rohtu.”
“Olgu te õnnistatud!” ütlesid konnad. “Te võite nüüd maitsta meie rohtu!”
“Kus sää on?”
“Igal pool!” ütlesid konnad ja silitasid koos rohukõrsi.
“Egä mä muru silmas pidänud, kui rohtu küsisin!”
“Uskuge meid – see on parim rohi.”

Vastumeelselt mekkisid Lühikõrv ja Libaahm erkrohelist muru. Üllatusena tundsid nad end kohe erksamalt.
“Meie rohi on toitnud aastatuhandete jagu jumala õnnistusi. Ülesvoolu konnadel on ainult sadu aastaid – nad on võltsid!”
“Vahel on kõige lihtsamad lahendused kõige uskumatumad,” ütles Libaahm konnadest välja tegemata.
“Täitsa pael,” kostis selle peale Lühikõrv.

/ 08 - Robin Lek /
Kui sa soovid ka pühakonnasid, kes sind igapäevaselt saadaksid:
https://saapapael.ee/toode/neoonkollane-umar-pael-runnies-hydrophobic

04/09/2025

Kui soovid ka endale roosasid saapapaelu, kingapaelu või lihtsalt paelu, siis siit leiab ikka midagi.
Tantsu saatel nüüd kohe paelu valima:
https://saapapael.ee/?post_type=product&taxonomy=product_cat&s=roosa&product_cat=0

https://youtu.be/L-2YNm_MQPY

1959.

19/06/2025

Oleme puhkusel 28.07-03.08.2025!
Naudime nädalakese suve ja oleme kontorist eemal. Tellimusi saab poest jätkuvalt teha, aga paneme need teele alates 04.08.2025.

Kaunist suve jätku!

31/05/2025

Lühikõrv ärkas kellegi matsutamise peale. Ta keha oli raske kui tina. Kui ta suutis lõpuks kergitada silmalaugusid, nägi ta eemal järve ääres istuvat Otti, kes vaatas midagi kalda ääres. Terve järv lõkendas pruunidest laikudest nagu oleks öösel taevast palke sadanud, mis nüüd sihitult hulpisid. Üks nendest oli Oti ees. Ah, see on ju kapibaara! Too matsutas järveäärset kõrget rohtu ja Ott lihtsalt vaatas teda, silmis vaimustus.

“See on mu sugulane!” ütles ta Lühikõrvale, kes lähemale loivas.
“Tä ju täiesti teist liiki!”
“Mhm,” matsutas kapibaara.
“Ta on minu peegelpilt,” ütles Ott.
“Äh, mis sä plärad! Vääta end! Milläl sinä viimäti ainult rohust toitusid?”
“Mhm,” matsutas kapibaara.

“Kui tä ka on su suguläne, siis käs nad kõik on sedä?” küsis Lühikõrv järve poole näidates.
Ott jäi pilku tõstes vaimustusest vait ja vajus selili, nii et hommikupäike talle näkku paistis. “See on paradiis!”
“Äh, minä sä ka… Kust te üldse tulitä?” pöördus jänes kapibaara poole.
“Eks ikka altvoolu. Ei mäletagi, millal viimati viirused meile ruumi tegid,” matsutas kapibaara edasi ja vaatas tuimalt enda ette. “Muru on siin palju värskem. Täname teid teie ohverduse eest!”
“Mäs ohverduse?”
Kapibaara viipas peaga saare poole.
“Ähjaa… häkkaks nägu hinge heitma… egä sä juhuslikult ei tää mõnda hääd rohtu selle vastu… ”
“Ikka-ikka. Isegi tarvitanud. Allavoolu on teine järv, milles elavad erkkollased konnad. Nad pole kunagi viirustega läbi saanud. Juba protesti nimel teevad teid terveks.”
“Pühäd tänud! Äi, Ott!”

“Hrhrhr…uuuu,” norskas Ott.
“Äja end püsti ja pane päät valmis!” viskas jänes teda kaikaga.
“Jaa, ikka,” tõusis Ott ja hakkas matsutavat kapibaarat vees ümber tõstma.
“Mittä kapibäära, vaid päät!”
Lühikõrv ajas üles Libaahmi, kes oli nüüd samuti laiguline. Ott tõstis mõlemad paati, lükkas hoo sisse ja hüppas ise järele. Lootsik vajus nõnda vette, et kõigest sõrmelüli jagu oli puudu, et vesi üle serve tuleks.
“Pudrukõht, ää rohkem liigutä!”
Nad triivisid kapibaarade hõimu vahelt läbi nõnda, et osad neile vahel peaga hoogu lükkasid, kuni jõudsid jõeni, mis neid hoogsalt edasi viis. Umbes kümne laulu pärast kadus jõgi silmapiiril järsku allapoole ja kostis valju mühin. Jõgi oli sääl kohas läinud nii laiaks ja sügavaks, et kaldani ei ulatunud enam kuidagi ja kellegil polnud tulnud pähe haarata kaasa aerusid.

“Ott, hüppä vätte ja vää meid kaldani!”
“Ei saa,” oli Ott nutu veerel.
“Mäs mõttes?!”
“Ma ei oska ujuda, vajun põhja,” voolasid pisarad. “Lõpp on käes!”
“Täitsa pael!” ütles Lühikõrv vaadates lähenevat lõppu.

/ 07 - Robin Lek /
Kui soovid ka endale kapibaarat, kes alati suuna kätte näitab:
https://saapapael.ee/toode/pruun-umar-pael-hikies

06/05/2025

Kui Lühikõrv taas hingata sai, avas ta silmad ja kuulis:
“Hihihihihihihi!”
Teda sikutas tagajalast keskmist kasvu ümmargune karvane viirus, kelle sinises karvkattes läikisid siin-seal erkroosad laigud.
“Nääd, nüüd! Käs see sääs pää nõnda võõrasse vätte topib?” podises jänes omaette samal ajal, kui viirus jätkas maniakaalset itsitamist. “Äi! Sina sääl, mis sä minugä nüüd pääle hakkad?”
“Kõigepealt me mängime natukene ja siis… hihihihi… küll sa näed… lähme üks samm korraga… hihihi,” vastas järveviirus.
Nad jõudsid saare keskel olevale lagendikule, mida piirasid igast küljest männid.

“Kallid sõbrad! Hihihi,” pöördus järveviirus teiste omasuguste poole, kes keset lagendikku sinise leegiga lõkke ümber tantsisid.
“Pühä hullud!” pistis jänes vahele, kes silmanurgast nägi viiruseid ja selja all tundis maa võnkumist, mida sünnitas tantsuliste trampimine.
“Ma leidsin…. hihihi… meile sõbra!”
Viirused seisatasid, vaatasid Lühikõrva ja hetkega ümbritsesid teda itsitavad karvapallid. Nende suured silmad jõllitasid karvade vahelt.
Aga siis tuli teiselt poolt lagendikku metsast välja teine viirus.
“Kallid sõbrad! Hihihih… ma leidsin meile… hihihi… sõbra!”
Ja nõnda jooksidki kõik viirused nüüd teise lagendiku otsa, jättes Lühikõrva üksinda vedelema.
“Jümäl tänatud!” podises ta põgenema hakates, aga märkas siis, et viiruste keskel vähkreb tuttav Libaahm. “Käs see loll hüppäb tahtlikult viiruse järele?” ei saanud ta jätta sajatamata, aga kuulis siis ahmi valjut röögatust.

Jänes jooksis mõeldes metsa all edasi-tagasi, kui talle kukkus männikäbi pähe. Vihahoos virutas ta jalaga puule, aga siis haaras kohe oiates varvastes. “Äi-äi-äi!” Valu leevenedes jäi Lühikõrv jõllitama pähe kukkunud käbi. “Hää mõte!”
Ta haaras käbi ja jooksis tagasi lagendikule.
“Äi! Teie sääl! Mä tõin täile sõbra.”
Viirused seisatasid ja vaatasid Lühikõrva, kes viskas käbi teise lagendiku otsa. Viirused järgnesid.
“Tähtsid hukka sääda vä?” noomis jänes, kui Libaahm tema juurde jõudis. Vaevu olid nad jõudnud metsa alla, kui neid taas ümbritsesid viirused.

“Uuesti! Uuesti!” laususid nad rütmis, kui ennist Lühikõrva kinni püüdnud viirus – tema tundis ära roosa laigu järgi, mis meenutas kolmandat silma – ulatas jänesele ennist visatud käbi.
“Äh?” oskas jänes vaid kosta ja viskas käbi tagasi lagendikule.
Kui viirused naasid kolmandat korda, hüüdsid nad: “Sõbrad! Sõbrad!”
“Äh?” kostis jänes taas.
“Aaaa, nad otsivad sõpru!” ütles Libaahm. “Viiruse elu peab ikka üksildane olema.”
“Nõnda sää peabki olema. Ega viirusega sää sõber olla!”
“Aga vaata, kui armsad ja karvased nad on.”
Viirused seisid ringis nende ümber, rõõmsad pilgud naelutatud vestlejatele.
“Mäs sest! Näd on sääski viirused.”
“Mida selline karvapall sulle ikka teha saab?”
Viirused liikusid kõnelejatele lähemale ja nühkisid end nende vastu.
“Äi, äi, ärge tähke!” oli Lühikõrva kord karjatada.
“Katsu neid vaid!”
Jänes hingas sügavalt sisse ja paitas viiruseid. Justkui maagilisel kombel sulas südames vastuhakk imetluseks. Ta võttis käbi ja loopis seda seni kuniks päev õhtasse jõudis.
“Me peame nüüd minema,” ütles ahm. “Kodud ootavad päästmist.”
“Võtke see paat,” näitasid viirused lootsikut rannal. “Meil on sõbrad, keda saame jääda ootama!” rõõmustasid nad kooris, kui külalised end paadil sisse seadsid. “Taasnägemiseni!” Karvapallid kogunesid lagendiku keskele kokku, moodustades sini-roosa kuhja, mis hingas ühes rütmis ja mida saar polnud juba tükk-tükk aega näinud.

Õues oli hämar. Kui Lühikrõv ja Libaahm jõudsid teisele kaldale, nägid nad puude all istuvat Otti, kes küpsetas lõkkel vahukomme.
“No, on ikkä tüüp!” ütles Lühikõrv selle vaatepildi peale. “Mäie võitlemä elu eest ja temä maiustab üksindä!”
“Mis saa ikka võõitled sõõpruse viirusega?” pomises Ott, kes lükkas paksu raamatut Lühikõrva poole.
“Entsüklopäädia?! Kust sä sälle said?”
“Taaskust-taaskust,” patsutas karu oma kõhtu.
“Pudurpää! Miks sä älles nüüd seda ütled?”
“Nood järveviiruused on sõõbralikud, aga neeid ei toohi puutuda. Nääe vaata,” võttis Ott voltide vahelt välja väikese peegli. Lühikõrvale vaatas vastu punane jänes sini-roosade laikudega.
“Täitsa pael!” sajatas ta jalaga vastu maad lüües.

/ 06 - Robin Lek /

Kui soovid ka endale armast viirust, kes sinuga sõbraks hakkaks: https://saapapael.ee/en/product/helesinine-neoonroosa-umar-pael-hikies

06/05/2025

Lisaks erivärvilistele juuksekummidele on nüüd saadaval ka sädelevad juuksekummid nagu esikolmiku medalid: kuldset, hõbedast ja pronksivärvi.

https://saapapael.ee/toode/juuksekumm-sadelev-caterpy

14/04/2025

Põõsast hüppas välja suur must ahm.
“Ä! Nüüd on küll äeg joosta,” ütles Lühikõrv Otil käpast haarates ja eemale joostes. Ta jõudis kõigest paar sammu astuda enne, kui kukkus madalasse auku nõnda, et Ott talle järgnes ja peadpidi jälle kinni jäi.
“Ole nüüd täsa kui sukk! Ää hinga ka,” surus jänes käpad karu ninasõõrmetesse, mille peale too kohe aevastas nii, et ta ise lendas istuli ja Lühikõrva kattis meelaadne paks kollane ollus. Ott kuulis selja tagant valjut naeru.

“Käs sää naerab?” piilus august välja jänes, justkui oleks ta kollasesse värvipotti kukkunud.
Puu najal seisis ahm, kes toetus ühe käpaga puu peale ja teisega hoidis naeruhoos kõhtu kinni.
“Hahaha, te oleks pidanud nägema ennast. Sa oled nüüd nagu meepall,” naeris ahm Lühikõrva poole.
Alles nüüd märkas jänes, et enne kiiresti ehmatuse käes tehtud kalkulatsioonid osutusid ebatõesteks. Polnud üldsegi tegu mõne suure ahmiga, vaid too nägi välja, nagu oleks kuid juba nälginud. Kui rahvasuus kutsutakse ahmi libahundiks, siis too ahm oli välimuselt nii kidur, et teda oli raske isegi ahmiks kutsuda.
“Mis te jõllitate? Pole enne ahmi näinud?” lõpetas ahm naeru.

“Ahm või sälline? Rohkem nagu Libaahm,” heitis Lühikõrv nalja.
“Mis sa kiusad? Kehvad geenid… mis nendega ikka peale hakata,” kostis Libaahm.
“Mis sä üldse passid sään? Kas sä ei peaks öösi aktiivne älema?”
“No, mis ma teen, kui mul pole kohta, kus päeva mööda saata. Haun plaani, et oma kodu nonde ahenete käest tagasi saada,” vasta Libaahm.
“Kelle käest?” küsis Ott.
“No ikka nende samade käest, kes ka teie maja pihta panid. Lumekakk ja Rebane.”
“Mäs?! Nad on koos?” hüüatas Lühikõrv.

“Kuss-kuss, nad võivad kuulda. Aga jaa, koos mis koos. Üks juhib tähelepanu kõrvale ja teine paneb maja pihta. Pärast veel teevad nägu, nagu üks petaks teist.”
“Äga mäs nad nende majadega täävad?”
“Mis nad ikka teevad? Lihtsalt on ahned. Vaadake ringi, kuidas siin pea iga puu otsas eraldi maja on. Ma siin juba paar nädalat olnud. Nad pea üle päeva toovad majasid juurde. Nõnda on varsti kogu piirkond nende valduses. Keegi pole kaitstud. Isegi minu uru panid nad pihta!”
“Urü?”
“Jajah, täpselt nii, uru. Näete seda puud seal eemal, mille otsas kõrgub väike küngas. Täpselt nii, see on minu urg.”
“Aga kudas?” poetas Ott.
“Kust mina tean? Lõi küüned sisse ja tassis siia. Ja nüüd nõuab tohutult hiiri, aga kust ma sul neid küll nii palju võtma peaks?”
“Aga muld ju vajub?” mõtles Ott endiselt urust.
“Ah, mis neil sellest, nad on mõne kurja jõuga lepingu teinud. Kas te siis ei pannud tähele, kui suur too Lumekakk on?” ütles Libaahm häält tasandades.
“Ooo, jaa, iseegi suuurem minuust,” venitas Ott.
“Sellistega ei sää mingit ausät mängu mängida!” protesteeris Lühikõrv.
“Muidugi ei saa!” nõustus Libaahm.

“Teäte,” alustas Lühikõrv, “tulge siia.” Nad panid pead kokku ja rääkisid sosinal. “Me peäme samuti leidmä mõne tugevama jõu, mis tollele Lumekakule vastu saab.”
“Täpselt!” teatas Ahm. “... aga kust me küll midagi sellist leiame?”
“Võlujõu?” jõudis Ott järele.
“Jä-jä, võlujõu. Teäd sä mõnda?” küsis Lühikõrv.
Ott mõtles. Ja mõtles veel, nõnda et Lühikõrva lootused aina kasvasid. “Ei, ei tea mina midagi taolist.”
“Mäs sa siis nii kaua mõtlesid?!”
“Head otsused võtavad aega!” teatas Ott elutargalt.
“Mäs sälles otsuses küll nii hääd oli?” noomis Lühikõrv.
“Nüüd on küll kehvasti,” ütles Libaahm. “Kuule, aga peaks sinu puhtaks pesema,” pöördus ahm jänese poole. “Seal eemal on üks järv.”
“Pole mä mängi mesi!” ütles Lühikõrv Otile, kes teda alles nüüd märkas ja näljase pilguga vaatas. “Läki!”
Järve äärde jõudnud, toppis jänes pea vette ja kadus samal hetkel vee alla. Ahm nägi veel korraks midagi roosakat veepinnal peegeldumas.
“Täitsa pael!” ütles ta vette jänesele järele hüpates.

/ 05 - Robin Lek /

Kui soovid ka endale plaanivat ahmi, kes su jalad alati õigel teel hoiab: https://saapapael.ee/toode/must-lapik-pael-goalies

14/04/2025

Miks leppida igavate paeltega, kui saad muuta oma jalanõud erilisemaks?
Meil on ühed vahvad beeži värvi köiestiilis paelad - Ropies+.

https://saapapael.ee/toode/beez-lapik-pael-ropies

07/03/2025

Kui Lühikõrv ja Ott olid supikulbi ning mee abil viimasel pika mässamise järel poti peast saanud, märkasid nad rebast, kes naerukrampides ukse ees vehkles.
“Mäs ma ütsin? Peast pudrupott, mis pudrupott,” lausus jänes.
“Te oleks pidanud oma nägusid nägema.”
Rebast tabas supikulp, mille peale too niuksatas ja uksest välja lippas, naerulagin sabas.
“Oooo,” läksid Oti silmad suureks aknast välja vaadates, “me oleme paradiisis.”
“Äh, sulle hakkas ka pudrupott pähe vä?” Kui Lühikõrv aknasse vaatas, oli tema kord karjatada. Seekord lendas supikulp aknasse suure meeoranži uudishimuliku silma poole.
“Ai!” kostus katuselt koos küüniste kriipimisega. “Kus need hiired on?! Siin on ainult suur pruun karvane j*** ja olematu punane viirus.”
“Loll jääb lolliks,” naeris rebane, mille peale kostis altpoolt okste raginat.
Lühikõrv jooksis õue ja nägi katusel lumekakku, kes oli Oti majast kaks korda suurem.
“Mä pole mängi viirus!”
“Kes seda teab. Kui sind süüa, siis võib ise viiruseks muutuda,” sügas Lumekakk nokaga oma kaenlaalust.
“Ma veel näitan sulle!” hüples jänes, vehkides rusikas käppadega kaku poole.
“Vauuuuu!” venitas Ott, kes oli end lõpuks püsti ajanud ja õue tulnud. Nende ümber kõrgusid tuules kõikuvad kuuseladvad – ka maja tegi tantsu kaasa. Taamal elutsesid valgete tippudega mäed. Tegemata välja kakust, istus Ott pehmele kakupesale ja hakkas mediteerima.
“Rahu, rahu!” paitas Lumekakk jänest küünega, mis oli sama suur kui Lühikõrv. “Kui toote mulle nii palju hiiri, et terve maja ära täita, siis tassin selle tagasi.”
“See on väimatu!”
“Siis jääb maja siia!” keeras kakk pea tagurpidi.
“Hei! Pudrukõht, mis sa arvad? Tähad oma mäja tagasi või jätame siia nagu täheks jõulupuu otsas, see kä sulnis… Kas sa kuuled mänd?”
Ott ei liigutanud, mille peale jänes hüppas äratamiseks talle hooga kõhtu, aga lükkas hoopis karu auku kaku pesas, jäädes ise püsima karu kõhul, nii et pääses kõigi okste vihast. Oti süvenenud ilme ja rahulik hingamine säilisid ka siis, kui nad vastu maad prantsatasid. Alles paari hetke pärast tegi too silmad lahti.
“Tead, ma nägin mesimagusat und,” limpsas Ott üle huulte.
“Täitsa pael!” ütles Lühikõrv, kuid pööras siis pilgu põõsale, kus keegi ragistas.

/ 04 - Robin Lek /

Kui soovid ka endale jõulist Lumekakku, kes hoiab botased kindlalt jala otsas: https://saapapael.ee/toode/valge-lapik-kummist-pael-flexies

21/01/2025

Lühikõrv vedas kõrvupidi nurgast välja rebase, kelle kõrvad olid sama suured kui jänesel endal ja kõhualune, mis tavaliselt on lumivalge, hoopis mururoheline. Pealekaubaks värises ta üle terve kere nagu kidur puu ookeanitormis.
“Mäs sul häda on? Haige vä?” jauras jänes.
“Tema ongi viirus!” ütles Ott ja jooksis kööginurka, kus tõstis näo ette kaitseks suure malmist poti, millest hakkas põhja kärsanud putru limpsima.
“Äh, pole tema miski viirus. Räbane, mis räbane. Võib-olla pooletoobine aind. Või mäks sä muidu värised?”
“Teate… teate…” alustas rebane, “taevas kukub alla, nagu prohvet kuulutas!”
“Tohohullu, sellisega pole enam mädagi ette võtta,” ütles jänes.
“Ei-ei, see on tõsi.” Rebane saatis arglikke pilke akende ja ukse poole. “Siuke suur ja valge, tuli otse minu poole. Mis muu ta on kui taevas? Viimaseks lootuseks on ainult kõikvõimsa Daimo palumine, et ta selle maja säästaks,” mille peale rebane hakkas arusaamatuid silpe ümisema.
“Ta on nii nunnu,” ütles Ott, kes oli vahepeal koos potiga lähemale hiilinud. “Ta silmad on sama sügavad kui universum ise,” ütles karu unistavalt lage vaadates.
“Äh, mäs ta silmad ikka muud meenutavad, kui sinu pudrupoti põhja.”
“Paluge koos minuga,” torkas rebane vahele.
“Jätame ta endale,” ütles Ott, kes oli omale poti pähe pannud, maha istunud ja vahtis maialt tühja meeriiulit.
“Äh, mäs ajal on üks loom teist looma kodustanud?”
Rebane karjatas. “Taevas tulebki!” ja jätkas silpide lausumist.
Maja seinad ragisesid. Õu kõikus. Akna taga möödusid puuladvad ja siis juba pilved.
“Täitsa pael!” ütles summutatult Ott, kes oli selili kukkunud ja kellele raske pott oli pähe kinni jäänud.

/ 03 - Robin Lek/

Kui soovid ka endale põtipõhja silmadega rebast, kes sind ohtudest ette teavitaks:
https://saapapael.ee/toode/roheline-punase-triibuga-lapik-pael-stripies